Kui Maasikas oli u kaheaastane, siis taipasin, et Maasikas vajaks sõpra, sest nagu elu näidanud on, siis kus juba üks tuhkur on, siis tuleb sinna ka teine, sest koos on lõbusam!
Delisa tuli minu juurde samuti Sandra (kasvatus Quicksilver) käest. Võtsin ta Sandraga kaasomandisse ehk siis leppisime kokku, et Delisal tuleb üks pesakond, mis läheb tema nime alla. Peale seda sain ise otsustada, kas jätkan aretust või mitte. Kuna minu jaoks see aretuse värk tundub ikkagi nii suur kunst ja teadus, siis lasin Delisa peale tema esimest pesakonda ära steriliseerida.

(Delisa 5 nädalased kutsikad)
Kui Maasikas on kutsikana suhteliselt rahulik, siis Delisa oli täiesti vastand temale. See on minujaoks lihtsalt uskumatu, kuidas ühes tuhkrukutsikas võib olla NII palju energiat. Nagu väike vedrudel hüppav jänes. Samuti armastas ta palju hammastega mängida ning oleme ikka kõvasti vaeva näinud, et ta sellest harjumusest lahti saaks. Delisa on praeguseks juba kaheaastane, aga tunne on küll selline, et ta on ikka kutsikas :) Tal on juba selline totunägu ees.. igavesti noor :)


Maasikaga said nad ka kohe algusest peale läbi, Maasikas täiesti lapsendas ta ära. Käis tal järgi, sakutas teda turjast, samuti tänu Maasikale õppis ka Delisa kiiresti ära liivakastil käimise. Kui õues jalutamas käisime ja Delisa Maasikast maha jäi, hakkas ta nutma ning Maasikas jooksis kohe tema juurde. Nagu sukk ja saabas :)
Ma ei kujutaks enam üldse ettegi, kui Maasikas peaks ikka veel üksi elama... Sest see on ikka täiesti tõsi, et kaks tuhkrut on parem, kui üks :)

No comments:
Post a Comment