Maasikas ja Delisa

 Tuhkrud on ühed naljakad loomad. Ma vahel ikka kodus olles ja neid vaadates mõtlen, et kus on ikka loomale mõistust andud... või vastupidi vahel mõtlen, et kas pole nagu üldse antud või?? On päevi, kus suudan nende peale nii ära vihastada, sest tehakse seda, mida ei tohi teha. Näiteks on tekkinud probleemiks, et käiakse ukse all junnitamas, mitte aga enda liivakastis. Koguaeg ikka pingsalt jälgin, et kui jälle joostakse ukse juurde, siis võtan ka kähku endal jalad kõhu alt välja ja lennutan tuhkru liivakasti. Veider on minujaoks nagu see, et nad toimetavad.. või tavaliselt lausa magavad ise puuri juures (puuris asub liivakast) ja ülesse ärgates võetakse ette retk ukse juurde, kuhu on nagu poole pikem maa, kui puuris olevasse liivakasti?? Kas neil on raske minna lähemale? Nad teavad väga hästi, mis tähendab liivakast. Ühel õhtul kui tegelesin oma asjadega ja silma nurgast nägin, kui Delisa jookseb jälle ukse juurde, siis suutsin tal poole tee peal käratada.. "KUHU NÜÜD?" Tüüp jäi sekundi pealt seisma, vaatas mulle otsa, keeras otsa ringi ja jooksis puuri liivakasti. :D
 Üldiselt on nad mul väga tublid. Ja mis ma imestan, et viimastel nädalatel on Delisa kuidagi eriliselt korralikuks muutunud. Ei tea, kas tuli mõistus pähe? Tema oli mul üldiselt teadatundud kaak ja pahanduste tegija. Nüüd on ta kuidagi väga rahulik, ronib mulle sülle, püsib süles, lesib ja vingerdab vaibal... Kuidagi veider on lausa, kui ta selline.. rahulik on, sest varem ta ju ei püsinud sekunditki paigal ja pidi koguaeg midagi korraldama.

Loodan, et saan varsti kelleltki kaamerat ka laenata, et tuustikutest uusi pilte teha. :)